what's the name of that song?

vaatan sesame street'i. ja kuradi lõbus on. ma oleks võinud ka sellega üles kasvada. kass leopold pole üldse nii kuulus kui elmo või cookie monster. :(

nojh

sain teada, et mind võib leida netis üles järgmiste sõnade järgi:
kreete mi blog
kreete mi rand
kreete mi
kreete mi blogspot
peata auto.md
"joanna ja marek"
"hando runnel ilus maa"
intresting sorbett
kassiinimene
kassiinimesed

niiet mul on teil silm peal, kullakesed

loaded with zoul

tegelt kui te hästi ausat ülestunnistust tahate kuulda, siis mulle eriti ei meeldi robin juhkental. kuidagi liiga dzzptdzzptdzzpt.. või noh, selline. palju energiat jms. liiga palju. võib-olla olen ma ise hetkel liiga loid, et midagi sellist kuulata. ja ilmselt oleks targem kuulata seda suvel, kui on endal hästi palju energiat ja head söbrad jne. ses mõttes, et ta on hea, aga mulle (hetkel) ei meeldi.
ja mis sa siis teed, kui sulle see plaat ei meeldi?
kuulad teise korra veel, et kas
a)veenduda, et see plaat on tõesti mitte-sinu-maitse
b)end ümberveenda, et see plaat on tegelt hea.

Beethoven's 5th Symphony

Olen terve õhtu kuulanud Beethovenit. Täna on lihtsalt selline tuju. Sõbrad on Venemaal ja mina olen Eestis ja mõtlen, et mida ma tulevikus tegema hakkan. Ja selline tühi on. Eriti imelik oli koju minna. Seisin kuskil täiesti võõras seltskonnas ja lihtsalt läksin sealt üks hetk minema. Ilma, et oleks kellelegi head aega öelnud vms. Ja tänavatel oli eriti imelik kõndida. Nii, et mul polnud kedagi kõrval (olnud). Muidugi olen ma kõndinud tänavatel üksinda, aga ma olen alati saanud sõpsudega kokku või just lahkunud nende meeldivast seltskonnast. Igatahes, mõtlesin, et mida ma tulevikus edasi õpin. Ja praegu on kõige kindlamaks variandiks filosoofia. Ei tea, kuidas sellega läheb, aga eks mul on veel veidi aega sinna maani.

just knowing the summer or so so

kuulan vahelduseks vanu eurovisioonilaule. ja lapsepõlv tuleb meelde. 2000 aasta oli ikka täis tegusid. ja kordaminemisi. liiga palju oli noid, et enam ei mäletagi.

ja ikka ja jälle mõtlen selle peale, et kui nüüd hästi tõsiseks minna, siis kirjutan siia oma sõpradele kirja.

Kallid Sõbrad!

Seoses hiljuti GAG-i õpilasega juhtunud õnnetusega tahan teile meeldetuletada, et palun heitke enesetapumõtted peast ära. Isegi, kui need on meeletult sügavas alateadvuses. Või isegi kui neid pole, siis ärge mõelgegi endalt elu võtta! Ma ei suudaks eluilmas kanda seda koormat, mis te mu südamele sel momendil asetaksite. Ja ma ei suudaks ealeski andestada endale, et ma ei suutnud teid peatada. Ma ei tahaks Teid mitte kunagi kaotada. Kas te suudate mulle selle lubaduse anda, et te ei roni korstende otsas mõtetega sealt alla hüpata? Või osta köis viimseks kaelaehteks? Elame koos vanaks ja koledaks ning sureme käsikäes!

Igavesti teie
Kreete

peppermint vs chocolate

taasavastasin enda jaoks just piparmündikommid. need valge ja punasega karamellkommid, mida müüakse kaalukommidena. maailma parimad. veel on ülihead isa toodud inglismaa Fresh'id. vaatasin, et ta ostis need marks ja spencer'ist. ja kuna ka eestis on m&s toidupood, siis ehk on ka eestis neid imehäid komme.
veel olid ühed väikesed valged pastillid, sain need marju käest kunagi. ja muidugi, paari päeva pärast neid enam polnud. fisherman's friend'i piparmündipastillid on ka hästi head. ja muidugi piparmündi-šokolaadijäätis on maailmaparim. kui ma piparmündiessentsi saan, siis teen kõigile jäätist.
kõige parem šokolaad on marabou. siis tuleb milka, siis hershey's, siis fazer, siis merci, siis kalev, siis hästi palju selliseid juhuslikke ja siis laima.
ütlen ausalt- laima ei meeldi mulle üldse. pole see õige šokolaad.

niiet kui te mu meele tahate hästi rõõmsaks teha, siis teate, mida mulle tuua. also on see väike mõtlemisallikas sünnipäevalistele, kes tulevad kahe kuu pärast mu sünnipäevale. ma veel ei tea, kes te olete. aga idee on sama.

untitled

kuulan nouvelle vague human fly'd ja nii naljakas, kui see ka poleks, on laisa toas suur, lausa hiiglaslik, porikärbes. käisime täna paldiskis. ja sõime. hästi palju. enam ei tahagi süüa.
mitte kunagi enam.
praegu on nii hea olla, et naudin iga viimsetki sekundit.

tegin sellise nalja,

et hakkasin netipäeviku asemel vihikusse kirjutama. sellepärast pole viimasel ajal eriti kirjutanud. teile, kes te nurisete.
viimasel ajal on tujud nii seinast seina ja põrandast lakke ning nurgast nurka kui veel vähegi võib. alustades trammiaknast väljasolijatele nägude tegemisest kuni lakke passimiseni(ja seda reaalselt, sõna-sõnalt) välja. ja lakke ma ei passi mitte igavusest, vaid lihtsalt. niisama. et oleks midagi teha.

viimasel ajal on veel selline nali, et tegelen nüüd ametlikult joogaga. ehk enne magama ei lähe, kui üks sessioon on tehtud. ja sellepärast jään kohati magama kell 3 öösel. varsti hakkan joogatreeneriks ja olen vana rahu ise. ja saan kõigega hakkama ja olen jälle ületamatu ning kõikvõimas kreete. ühesõnaga varsti tuleb eluvaim sisse.

veel avastasin, et ladina keel polegi nii hirmus kui paistab. tänu sellele imepärasele F-fotokopiale. tänu millele ma saan nüüd kõik tööd vaieldamatult viied miinused. sest et paremat ei ole tarvis tahta, nagu Xavier mulle ükspäev teatas. otsustasin, et ka matas hakkan viisi saama. ja geograafias ning ajaloos ning igapool mujal ka, kus keskmine hinne on alla 5e. tegelt neid ei ole enam üldse palju. ja gümnaasium ei tundu ka nii raske kui räägitakse.

lühidalt: hetkel läheb ainult ülesmäge.