tegelikult, kui ma teile nüüd päris ausalt kõik ära räägin, siis ei ole kõik üldse mitte hästi. aga see on elu. vahel kõik lihtsalt pöördub. ja isegi, kui sa seda kõike kasvõi alateadvuses tead, siis see üllatab sind. isegi siis, kui sa nii loodad ja soovid ja usud, kuid samas kuskil südamesopis tunned, et see nii kohe üldse mitte ei lähe, siis sa oled üllatunud. kurb on vahel olla üllatunud. kurb on vahel vaadata inimese silmadesse ja näha, et sealt ei vaata sulle mitte midagi vastu. kurb on olla nii oma kuueteistkümnenda eluaasta teisel päeval.

kurb on see, kui sa pead seda inimest iga päev nägema. kurb on see, kui sa pead oma emale valetama, et lähed ta sünnipäevale, kui tead, et miskit moodi ei lähe nii, kui loodad. kurb on see, et sa ei saa mitte kellegi südant nii sundida, kui ise tahaksid. kurb on see, et ma ei oska inimeste mõtteid lugeda(nagu seda teeb edward cullen, hahahaha).

aga kõige parem on hetkel see, et kõik saavad sinust aru. kuigi neil ei ole üldse sellised mõtted või probleemid, kui sul. kõige parem on see, kui kõik mõistavad sind. või vähemalt püüavad mõista. tahavad mõista.

raske on olla kurb ja tore üheaegselt...