olete te kunagi mõelnud selle peale, et kõik sinu tehtud sammud on millegi jaoks vajalikud? et selline on meie "saatus" või misiganes asi? noh, mina olen. aga ikka ja jälle ma leian end mõtlemast selle üle, et mis kuradi pärast ma pidin selliseid samme tegema? need ei too ju mitte midagi kaasa. peale selle, et mu emotsioonideskaala kõigub üles-alla, nagu jo-jo. kõik on alguses hästi raske ja vaevaline, kuid mida aeg edasi, seda paremaks läheb ja seda rohkem tundub, et asi oli seda väärt. ja järgmisel hetkel on kõik peapeal. "elu on kui madrusesärk, sama kirju" ütles üks kodutu suupillimängija. ta oli väga sümpaatne mees. ta tundus selline muretu, vaba. aga kindlasti on ka temal halvemaid aegu. nagu minulgi. heh, nii veider on end kõrvutada kodutu mehega, kui minul endal on kõik justkui olemas ja midagi ei tundu viltu olevat. tegelikult ei ole. kõik inimesed on samasugused. kõigil on oma probleemid. ja keegi ei saa meid nendes lõplikult aidata. kui sul on sada mure ja keegi tuleb võtab sult ühe mure ära, siis neid jääb alles ju ikkagi 99.