a ma tahan ju popp ja noortepärane olla?!

mis on see fenomen, mis teeb inimesed populaarseks? on see nende rahakott, välimus või iseloom?

rahakoti järgi inimesi võtta ei saa, enamasti teeb paks rahakott inimese ego ka kohe paksemaks. lõpuks läheb lausa lõhki.

välimus on ka väga varieeruv asi- mulle võib vastu tulla tänaval keegi väga kole inimene, kuid kui teda tundma õppida, hakkad sa taipama, et tema sisemine ilu mõjutab koheselt tema välimist ilu. sedaviisi, et lõpuks ei ütle sa tema kohta mitte kole, vaid huvitav või omapärane.

ma usun, et ka iseloomul pole populaarsuse loomisel eriti suurt rolli. oled sa ülbe, kuid suure rahakotiga, on paljud tänapäeva inimesed sinu ümber ringis. kuid kui sa oled lahke, heasüdamlik ning võib-olla selline erinev, muutud sa tänavapildis eikellekski, oled tähele pannud?

enamus noori, kes mulle vastu tulevad on ümbritsetud teistest noortest. neil on enamasti suured firmamärgiga kotid, viimase peal joped ja saapad ning kõige uuem mobiil, mida EMT-esindus müüb. on see tõesti see, mis teeb nad niivõrd eriliseks? erilisemaks, kui näiteks mina, kes ma käin oma sugulase antud mantliga, saapad sain allahindluselt ja bareti ostsin prismast 45 krooni eest. mobiil on mul isa käest saadud ja paar aastat vana, kasutatud, koti sain ma jõuludeks, kuna eelmise lihtsalt kandsin ribadeks. ja ma ikkagi pole populaarne. minu sõna maksab väga vähe! usun, et need, keda ma kirjeldasin, on oma klassi "kunnid", otsustajad. kuidas saaksin minagi kord selliseks, ilma, et peaksin midagi drastilist oma välimusega tegema?

oled sa koera- või kassiinimene?

mina olen täielik kassi-inimene. mulle meeldib nende iseseisvus, sõltumatus ja uhkus. tulen, millal tahan, lähen, millal tahan, magan, millal tahan jne.

kassi-inimestele mingit äratundmist:

http://www.youtube.com/watch?v=w0ffwDYo00Q

louder than silence

on igav, jeejee. täna veendusin taas selles, et mulle meeldib ilvar rohkem, kui urmo. urmo on nagu halb lasteteater, kuid ilvar on ikka selline, tore!

keeeerukas

elu on ikka keeruliseks tehtud. pead olema täielik aju, et aru saada, kuidas muuta oma blogi fondi värvust jms. aga, õnneks olen mina see aju ja mõtlesin midagi välja. niiet lööge mul pea maha või midagi, kuid selline ta nüüd on.

olete te kunagi mõelnud selle peale, et kõik sinu tehtud sammud on millegi jaoks vajalikud? et selline on meie "saatus" või misiganes asi? noh, mina olen. aga ikka ja jälle ma leian end mõtlemast selle üle, et mis kuradi pärast ma pidin selliseid samme tegema? need ei too ju mitte midagi kaasa. peale selle, et mu emotsioonideskaala kõigub üles-alla, nagu jo-jo. kõik on alguses hästi raske ja vaevaline, kuid mida aeg edasi, seda paremaks läheb ja seda rohkem tundub, et asi oli seda väärt. ja järgmisel hetkel on kõik peapeal. "elu on kui madrusesärk, sama kirju" ütles üks kodutu suupillimängija. ta oli väga sümpaatne mees. ta tundus selline muretu, vaba. aga kindlasti on ka temal halvemaid aegu. nagu minulgi. heh, nii veider on end kõrvutada kodutu mehega, kui minul endal on kõik justkui olemas ja midagi ei tundu viltu olevat. tegelikult ei ole. kõik inimesed on samasugused. kõigil on oma probleemid. ja keegi ei saa meid nendes lõplikult aidata. kui sul on sada mure ja keegi tuleb võtab sult ühe mure ära, siis neid jääb alles ju ikkagi 99.

tegelikult, kui ma teile nüüd päris ausalt kõik ära räägin, siis ei ole kõik üldse mitte hästi. aga see on elu. vahel kõik lihtsalt pöördub. ja isegi, kui sa seda kõike kasvõi alateadvuses tead, siis see üllatab sind. isegi siis, kui sa nii loodad ja soovid ja usud, kuid samas kuskil südamesopis tunned, et see nii kohe üldse mitte ei lähe, siis sa oled üllatunud. kurb on vahel olla üllatunud. kurb on vahel vaadata inimese silmadesse ja näha, et sealt ei vaata sulle mitte midagi vastu. kurb on olla nii oma kuueteistkümnenda eluaasta teisel päeval.

kurb on see, kui sa pead seda inimest iga päev nägema. kurb on see, kui sa pead oma emale valetama, et lähed ta sünnipäevale, kui tead, et miskit moodi ei lähe nii, kui loodad. kurb on see, et sa ei saa mitte kellegi südant nii sundida, kui ise tahaksid. kurb on see, et ma ei oska inimeste mõtteid lugeda(nagu seda teeb edward cullen, hahahaha).

aga kõige parem on hetkel see, et kõik saavad sinust aru. kuigi neil ei ole üldse sellised mõtted või probleemid, kui sul. kõige parem on see, kui kõik mõistavad sind. või vähemalt püüavad mõista. tahavad mõista.

raske on olla kurb ja tore üheaegselt...

hiir hüppas ja kass kargas

mu kass püüdis just hiire kätte. tubli kass. ta võiks selle nüüd ära ka süüa, mitte vedada seda surnud looma korteri ühest nurgast teise.

AAAA!

UUS AASTA ON JU! PALJU ÕNNE KÕIGILE SELLE PUHUL!!

have a cigar?

ÕUES ON NIII KÜLM JA NII PALJU LUND, ET KUI SEDA VEEL NII PALJU TAEVAST ALLA SAJAB SIIS MA VARSTI EI SAA OMA UKSEST VÄLJA JA OLEN OMA VIIMASED PÄEVAD VIIETEISTKÜMNESENA LUMEVANG!

vot...

...ka.

Haha!

see on else parim nali ever!:D ohh, ma tahaks teda juba näha. ja ma tahaks tegelikult kõiki, no okei, mitte kõiki, klassikaaslasi näha! i miss them soooooo much!

miks ma just ing.keeles kirjutasin??