Olen mõelnud selle peale, et kõik, mis ma teen, tuleb kord tagasi. Karma, ütlevad ühed. Teised aga… teised mõtlevad, et ilmselt see nii peabki olema. Minu meelest on see õiglane. Teed midagi hästi, sulle tasutakse selle eest, teed halvasti, siis maksad oma enda nahaga. Karm, kuid õiglane.
Samas, on inimesi, kelle peale on ebaõiglaselt vaadatud. Kas see oli vale, et ta kohusetundlikult koolis käis, selle lõpetas ja sõtta läks ning seal sandiks jäi? Miski mu sees ei anna asu, mõni inimene on saanud ülekohut tunda! Ma tahaks seda muuta! Ma tahaks olla korra selle kõikvõimsa rollis, kes juhib ja kontrollib kõike maa peal sündivat.
Tahaks ära jätta kõik Indoneesias olevad maavärinad ja tsunaamid. Tahaks ära koristada kõik India tänavatel elavad lapsed, panna nad korralikult riide ja saata kooli. Tahaks anda kõigile prostitutsiooniga tegelevatele inimestele aega vaadata enda sisse ja leida üles see tee, mida mööda nad tegelikult tahaksid käia. Tahaks seada jalule õiglus, päästa maailm kurjusest ja veel miljon asja.
Paar aastat tagasi niitsin maal muru. Mõtlesin siis kõikide asjade peale. Rääkisin valjult iseendaga, sest et keegi ei kuulnud läbi mootorimüra. Kujutasin ette stseeni, kuidas ma lähen president Bushi juurde ja palun tal lõpetada sõda Iraagiga. Ma olin küll liialt väike, et mõista selle sõja päris põhjust, kuid see ei takistanud mind sel hetkel. Kujutasin ette, et mul õnnestubki Bush ümber rääkida ja minust saab maailmas rahu sümbol.
Vahel leian end siiski samast olukorrast. Tahan minna ja koputada kellegi õlale ja öelda talle, et nii need asjad siiski ei käi. Ma tahaks tõesti öelda kellelegi, kuidas lood peaksid, võiksid olla, siis saan võib-olla ka mina nö. ausalt tasutud.
Ma tahan mõjutada maailma. Ma tahan teha maailma paremaks kohaks.
M a t a h a n m u u t a m a a i l m a .
No comments:
Post a Comment