olen tegelikult siia kirjutamas ka asja pärast. ma ei tea küll, paljud minu blogi loevad, kuid ma pean ütlema (kas või iseendale), et mul on VÄGA villand sellest, et ma mitte üheski seltskonnas end normaalselt ei tunne. terve see vaheaeg on olnud selle perfektseks tõestuseks.
näiteks, käisin kehris, seal olid magda, laura, johanna ja mattias(pärast liitusid veel ka annak ja else, kuid siis ma olin ise nii vähe aega, et keegi ei jõudnud midagi öelda). olime seal ja IGA asi, mida mina ütlesin(ja uskuge mind, ma ei rääkinud palju) oli millegi pärast ebameeldiv, halb või mitte sellele seltskonnale "omane". ausalt. mind pandi esimest korda elus tundma, et ma olen täielik saast! ja see tegi väga haiget! tehti ka mingeid nõmedaid "kogemata-tegin" nalju. ja see oli nii kurnav ja nii halb, et ma tõesti tundsin end, kui üleliigne!
mis ajast tunnen MINA, et ma olen ÜLELIIGNE?? mis ajast MINA olen ÜLELIIGNE??
okei, see oli küll nõme, kuid NII MA TUNNEN!
no, igatahes, sain siis pärast seda õudusunenägu kokku ullaga, kellega ma sain alles kahe nädala eest "tuttavaks"(selles mõttes, et ma küll nagu teadsin ja olin paar sõna temaga enne vahetanud, kuid ta on mulle nüüd nagu suurem õde.. või noh... ma ei tea. selline.. tugipunkt, kui vaja...). ja siis mul oli tunne, et olen ka temaga veits valesse ämbrisse astunud(vähemalt sellel hetkel oli selline tunne) sesmõttes, et mul oli nii imelik tunne terve see aeg ja ta ise kordas koguaeg, et ta ei suhtle noorematega ja ma olen esimene "noorem" jne aga selles ei ole asi. see kogu õhtu pani mingi nii kompleksi. tuli jälle see seitsmenda klassi tunne peale, kui ma olin kõigiga tülis ja meeleheitlikult otsisin mõttekaaslasi ja kujutasin "sõpru" ette jne. ... ma kõlan praegu ka nagu üks virisev seitsmendik, eksole..
igatahes, ma tunnistan, et kuigi inimesi on ümber minu üpris palju, siis ma ise tunnen, et ma ei kuulu neist peaaegu ühegi juurde. kõlagu see nii klišeelikult, kui tahes.
eriti nõme on see, et kuigi ma tunnen end hästi, kui ma olen ullaga või bibiga või malevakatega või noh, üldse vanematega, kuid kui ma tean, et inimesed ei suhtle tegelikult selliste inimestega, nagu mina(olgu siis küsimus minu isiksuses või vanuses või maeitemilles) siis see paneb mind väga sitasti tundma..
No comments:
Post a Comment