Sa seisad bussipeatuses. Järsku tuleb sinu juurde üks võõras mees. Tal on väsinud olemisega triibuline meremehe särk seljas, must nahast seljakott üle õla ning ta lõhnab kergelt õlu ning leiva järele.
Ta tuleb su juurde ning küsib, kuidas su päev on läinud. Esiteks sa ei vasta midagi. Teed näo nagu poleks teda kuulnudki ning vaatad kärsitult käekella. Tema aga märkab seda ning küsib kavalalt, et mis see kell siis ka on. Nüüd oled sa sunnitud sellele küsimusele vastama. Muidugi võid ju teeselda, et oled muukeelne ning ei saanud küsimusest aru, kuid see ei lahendaks asjaolu, kuidas temaga mitte rääkida.
Vastad lahkelt. Barjäär on ületatud. Tema teab, et sina oskad tema keelt. Niisiis ta kordab küsimust, et kuidas su päev siis ka läks. Vastad lühidalt, et nagu alati. Aga tema ju ei tea, kuidas sul tavaliselt läheb! Ta küsiva ilme peale vastad, et no jah, tööl ajasid paberid sassi ja ülemus oli veidi pahane, kuid sellest hoolimata maitses kohv hommikul võrratult ning mitte miski muu ei loe. Sellepeale ta noogutab kurvalt ning ütleb, et peab minema. Oh, jumal, sa ju mainisid kohvi! Temal ju ei ole hommikukohvi. Sellegi poolest soovib ta sulle viisakalt head teed ning enne kui sa arugi saad, on ta oma kulunud saapaninad teisele poole suunanud.
Oli üks naljakas mees. Aga temaga kohtumine pani sind terveks õhtuks teisiti mõtlema. Hommikul maitses kohvigi mõrult.
No comments:
Post a Comment