Hea küll

Ma armastan seda olukorda, kui ma oma isikliku silmaga näen, kuidas inimesed, kellest ma arvan nii palju, keda ma pean lausa geeniusteks, tunnistavad, et tegelikult on ka nemad ainult inimesed nagu mina. Et ka nendel on kulunud aastaid ja aastaid oma teemanti lihvimiseks ja viimistlemiseks. Et ka nemad peavad end veidi tagant sundima, olemaks üks kultuurne inimene.
See on selline koomilise taustaga nähtus, sest et sellistel hetkedel ma mõtlen, kuidas inimesed nevad ikka tohutult vaeva iseenda kujundamisel. Suuremad isiksused voolivad rahvamasse, veidi väiksemad, aga mitte ebaolulisemad, voolivad iseendid.
Koomiline on ta just selle tõttu, et ma näen kuidas inimesed, kel paistet see geniaalsus justkui lambist tulevat, taltsutavad ja juhivad end. Annavad veel takkajärgi piitsa ka.
See on nagu hobusega ratsutamine. (Andestust nende ees, kes teavad ratsutamisest oluliselt rohkem kui mina.) Et minna paremale, sa juhid hobust. Et peatuda, sa tõmbad hobust ratsmeist. Et edasi minna, sa kannustad hobust.
Sama on inimestega. Osa inimesi käitub massidega nagu hobusega - juhib, tõmbab ja kannustab. Osa inimesi käitub endaga nagu hobusega. Juhivad iseend sellele teele, mis tundub kuidagi inspireeriv või raamidest väljas.
Ma tean nimepidi selliseid inimesi, kes endaga nii käituvad ja vahel on neid ikka päris naljakas vaadata. See on lausa psühholoogiliselt huvitav -  jälgida neid inimesi koduses keskkonnas ja keskkonnas mille on nad endale ise loonud.
Põhimõtteliselt, kui neid jälle loomadega võrrelda(sest idee poolest peaks ju ka inimene kõigest loom olema, vajadused on samad), on inimene end ise ära kodustanud. Mitte selles mõttes, et kuidagit viisi muutunud taltsamaks(kuigi ka see on omamoodi protsessi osa), vaid loonud endale uue keskkonna. Ja nad teevad seda ikka veel. Mina ise ka.
Mõned nimetavad seda "wannabe"-ks. Ma ei usu, et see väga paika peab. "Wannabe"-likuks muutub protsess siis, kui olukord muutub naeruväärseks.
Minu meelest on see väga armas, et inimesed tahavad muutuda. Muutused on head arvan ma. Samas ei tohiks unustada oma minevikku. Et saada kellekski, pead sa enne olema keegi. Väga tumeda minevikuga inimesed ei tohiks endist elu maha salata, vaid peaksid sellest õppust võtma. Sest me oleme ju ikkagi inimesed ning teada tõde on see, et kes elab minevikuta, sel puudub tulevik.