quelqu'un m'a dit

nii lootusetult romantiline tunne on sees, et ma kohe plahvatan ja maailm täitub mu armastusega. ja sõjad jäävad ära ja mu armastus murraks isegi tiibeti ja põhja-korea kütked katki. ja lennuvõimetud saavad lendama ja jalutud hakkavad kõndima. ja pimedad saavad nägijateks ning tummad kõnelevad kurtidele kõige ilusamaid jutte, milliseid on näinud vaid pimedad. nii väga romantiline tunne on praegu sees ja kellegi käest pole hetkel hoida, sest kõik on nii kaugel ja taasalustada ei julge.

ning kui sa peaksid seda lugema, siis on mul selle üle ainult hea meel, sest et see räägibki sinust ja ainult sinust. tule minuga jälle tantsima!

üks hästi vihane blogipostitus

ma tõesti vihkan seda kui inimestel puudub absoluutne kohusetunne. näiteks see, et kui muidu peaks inimene tulema geograafia tundi, siis ta läheb hoopis mingisse krokiisse. hallo. selline valik langetatakse vestlustel, mitte siis kui sa oled juba teises harus. jah, ma tean, et ma vihjan väga selgelt ühele kindlale inimesele, aga mul on lihtsalt niiii väga savi sellest. palun arendage endas seda kohusetunde meelt veidike, IDH.

i want you to want me

miks on nii, et igakord kui ma lõpetan mingite armastusfilmi, ma satun ahastusse ja soovin, et mul oleks öösel kaisus keegi muu, kui mu padi?
okei, mitte iga kord. aga ikkagi.
isegi mu arst soovitas mul täna endale mees leida.
niiet vabad ja vallalised: siin ma olen.
NB!see ei olnud tutvumiskuulutus!

Hea küll

Ma armastan seda olukorda, kui ma oma isikliku silmaga näen, kuidas inimesed, kellest ma arvan nii palju, keda ma pean lausa geeniusteks, tunnistavad, et tegelikult on ka nemad ainult inimesed nagu mina. Et ka nendel on kulunud aastaid ja aastaid oma teemanti lihvimiseks ja viimistlemiseks. Et ka nemad peavad end veidi tagant sundima, olemaks üks kultuurne inimene.
See on selline koomilise taustaga nähtus, sest et sellistel hetkedel ma mõtlen, kuidas inimesed nevad ikka tohutult vaeva iseenda kujundamisel. Suuremad isiksused voolivad rahvamasse, veidi väiksemad, aga mitte ebaolulisemad, voolivad iseendid.
Koomiline on ta just selle tõttu, et ma näen kuidas inimesed, kel paistet see geniaalsus justkui lambist tulevat, taltsutavad ja juhivad end. Annavad veel takkajärgi piitsa ka.
See on nagu hobusega ratsutamine. (Andestust nende ees, kes teavad ratsutamisest oluliselt rohkem kui mina.) Et minna paremale, sa juhid hobust. Et peatuda, sa tõmbad hobust ratsmeist. Et edasi minna, sa kannustad hobust.
Sama on inimestega. Osa inimesi käitub massidega nagu hobusega - juhib, tõmbab ja kannustab. Osa inimesi käitub endaga nagu hobusega. Juhivad iseend sellele teele, mis tundub kuidagi inspireeriv või raamidest väljas.
Ma tean nimepidi selliseid inimesi, kes endaga nii käituvad ja vahel on neid ikka päris naljakas vaadata. See on lausa psühholoogiliselt huvitav -  jälgida neid inimesi koduses keskkonnas ja keskkonnas mille on nad endale ise loonud.
Põhimõtteliselt, kui neid jälle loomadega võrrelda(sest idee poolest peaks ju ka inimene kõigest loom olema, vajadused on samad), on inimene end ise ära kodustanud. Mitte selles mõttes, et kuidagit viisi muutunud taltsamaks(kuigi ka see on omamoodi protsessi osa), vaid loonud endale uue keskkonna. Ja nad teevad seda ikka veel. Mina ise ka.
Mõned nimetavad seda "wannabe"-ks. Ma ei usu, et see väga paika peab. "Wannabe"-likuks muutub protsess siis, kui olukord muutub naeruväärseks.
Minu meelest on see väga armas, et inimesed tahavad muutuda. Muutused on head arvan ma. Samas ei tohiks unustada oma minevikku. Et saada kellekski, pead sa enne olema keegi. Väga tumeda minevikuga inimesed ei tohiks endist elu maha salata, vaid peaksid sellest õppust võtma. Sest me oleme ju ikkagi inimesed ning teada tõde on see, et kes elab minevikuta, sel puudub tulevik.

njomnjomnjom

tänane päev oli täiesti tagurpidi. kõik.
homme tuleb veel rohkem tagurpidi.

enam ei jaksa blogisse kirjutada.
aga gümna lõpuni peaks.
siis on hea näha,
mida sai kunagi kirjutatud.

loodetavasti siis on kõik helgem
ja maailmalõppu pole tulnud ega tulegi.

oi kuidas mulle meeldib
kirjutada bloggi nii
nagu kirjutaks luuletust
või miskit, jeah.

canon in D

tahan suve ja kella neljaseid valgeid hommikuid ning sooje öid ja päikeseprille ja ebavalimisi ning autadeta tänavaid ning munakive ja seda kella komest õhku, mis on sootuks teistsugune kui näiteks kella kümnene õhk.
tahan maasika- ja viljapõlde ja mustikapõlde ja vaarikapõlde ja kõiksugu teisi põlde, mis ei ole kurgipõllud, kuigi ka need olid omamoodi huvitavad.
tahan tähiseid öid ja loojuvaid päikseid. tahan põlevaid lõkkeid ja kuume kraade.
tahan tiibulehvitavaid tähti.

GOAL nr1

kui ma suveks kõhnaks saan, värvin end üleni oranžiks.


on, mille poole püüelda.

kõik kes mulle viirusi saadavad, on mu surmalistis esimesel kohal

ahjaa, seda ka, et m on ikka bitch. mõned lihtsalt ei muutu.

my tea's gone cold

vahel ma tahaks olla jälle kolmteist ja rebel. ja ajada kõik oma vihapursked puberteedi süüks. praegu pean olema hästi vastutustundlik ja hoolas. ja vahel viib see mind palderjanini.


aga see selleks. vähemalt on ilm ilus.