pole vist elu sees nii kaua ja nii intensiivselt õppinud kui täna.
hea, et mu mängukaaslased kõik matet õppima lähevad ja minu tegevusetuna jätavad. sest nii võtab ju kreete aru pähe ja mõtleb, et võiks isegi minna ja uurida seda nalja.
igatahes. täna tundus jälle, et kõik võib ainult paremaks minna. inimesed naeratavad tänaval sulle silma ja isegi seenevihmane ilm ei suuda seda killukest päikesekiireks muutunud naeratust varjutada. isegi need inimesed, kes just hetk tagasi tundusid kõige häirivamad, olid vaid südamekujulisteks pilvedeks muutunud minu päikesepaistelises päevas.
hing on nii helde ja hell, et peaks vist magama minema, enne kui ma siin kellelegi veel armastust hakkan avaldama.
loodan hommikul sama tundega ärgata, millega ma magama kavatsen minna.
No comments:
Post a Comment