mõtlesime eile aleksandraga rohelisse parki jalkat minna vaatama. hispaania poolt, muidugi. tehnilistel põhjustel me seda ei teinud- kohti polnud enam ning tuju kiskus rohkem jutuvestmise poole. kõndisime mööda vanalinna ja lõpuks jäime pidama köismäe torni juures. avastasin, et isegi kui ise ei ole armunud, siis teisi armunuid on nii mõnus kohata. see on nii armas ja toob vägisi naeratuse suule. mõtlesin veel selle üle, et appi kui lähedal on 13juuli, mil ma sean oma nr39/40 jalad hiina poole. 4päeva veel!!!!

ohjah. ikka ja jälle ma näen kuidas aeg lendab ja mõnikord ma tahaks ta puuri kinni panna. võtta kodulinnuks ning panna talle nimeks frank.