Miks teater?

Kõnnin mööda pargiteed ja küsin endalt juba kuuendat korda: miks teater? Ja alati alustan lauset täiesti erinevalt.

Park on vaikne. Puud sahisevad mõnusalt ja kusagil laulab mingisugune tundmatu öölind. Jõuan lõpuks teede harupunkti. Harusid on kuus. Nagu meie koolis õppesuundigi. Mina valin selle tee, mis viib pargipingini. Istun pingile ning mõtlen, et miks on see teater mulle nii oluline.

Ega ma kaua ei jõua mõelda, selja tagant kostavad sammud ning mingi jõud sunnib mind ümber pöörama. Tulija on üks vanem naine, kilekott käes ja väike must seljakott seljas. Ka tema jõuab sellesse punkti, kus teed hargnevad. Hetkegi kõhklemata läheb ta hoopis teist radapidi kui mina. Temal on omad teed ja omad tahtmised, omad mõtted ja otsused.

Paari hetke pärast tulevad kaks keskealist meest. Kõnnivad minu ees oleval rajal ja pööravad siis vasakule. Huvitav, milliseid otsuseid on neil tulnud elus langetada? Tõusen pingilt püsti ja valin enda raja. Valisin kõige tuttavama, kõige südamelähedasema tee, mida ääristavad sirelid. Mai lõpus puhkevad nad alati õide ning see tee on veelgi ilusam.

Kõnnin mööda tuttavat-armsat rada, mis viib kodu poole. Selle kodu poole, kus on mu kõige lähedasemad. Mul on ka teine kodutee, mida mööda olen kõndinud juba üheksa aastat. Seda teed mööda kõndides olen kohanud palju sõpru, õpetajaid, saanud uusi teadmisi ja kogemusi. Nüüd on sel teel see sama, kuueharuline punkt, kus ma pean mingisuguse valiku tegema. Ja ma lähen mööda seda sirelitega ääristatud rada, võtan ette retke, tehes seda, mis on mulle südamele lähedal ning armas ja mida mööda tahaksin ma elu lõpuni käia.

See on teater. See on see sirelitega ääristatud teatritee, mis pakub mulle meeldivat pinget ja seltskonda. See on see tee, mis annab mulle uusi kogemusi ja rolle. Rolle lavale ja elusse. See on see tee, millel käiksin kuni surmani.

Kreete Mi Rand
9T VHK
2010