Näitleja

*proosapala

Publik ootab. Näitleja astub lavale. Tal on lavahirm sees, mis siis, et ta teeb seda juba viiendat korda sel nädalal. Iga kord teeb ta midagi teisiti ja kunagi ei tea, kuidas see publikule ja kolleegile meeltmööda on. Alati on publik uus. Alati on partneri reaktsioon veidi erinev eelmisest.

Niisiis, ta astub lavale. Hirm on tal naha vahel, publikule nähtavusest eemal.

Laval olles tunneb näitleja end hästi. Tunneb, et siin on tema koht. Ta vaatab kaugusesse, vaatab ka enda ette. Ja vahel näitab ka publiku suunas. Ning alati on keegi, kes tema suunatud isiku või eseme poole oma pea pöörab. Alati. Ning näitleja teab seda. Kogemusest!

Ta teab, et ta suudab panna publiku nutma ja naerma. Hirmust kramplikult tooli külge klammerduma või ärevalt lõpptulemust ootama samuti.

Mõnikord, kui näitleja väga pabinas on, kujutab ta endale kodus publiku ette. Ja paneb etendusel nad tagumisse ritta kuulama.Mõnikord teeb ta seda juhuslikult ning kui ta kuidagi teisiti enam ei saa, siis käib see seltskond temaga igal etendusel kaasas. Mis sest, et keegi kunagi neid ei näe.

Vahel läheb näitleja koju mõttega, et tegi end naerualuseks. Homme kirjutab press, et mis teda küll näitleja-ametisse pani, kui ta laval olla ei oska? Aga näitleja ei lase sellel end häirida. Ta läheb järgmisel päeval lavale uue kogemusega, õppetund, mille ta sai omatehtud veast. Eks iga inimene õpib ju ainult oma vigadest, muidu ei saa ju aru, et midagi valesti tegid.

Seepärast on iga kord, mis ta lavale astub, erinev. Nii ka seekord.

Publik ootab. Näitleja astub lavale, hirm naha vahel, et publik ei näeks.

Autor: Kreete Mi Rand