tõsine inimene.

ma sain just teise kirjandi valmis. esimene polnud liialt hea. teine ka pole. pluss ma hakkasin tõsiseks inimeseks. ei naera ja iga lause lõpus on punkt ja ainult punkt. vot. nii tõsiseks hakkasin.

endal on ka juba imelik.

Ma tahan muuta maailma

*kirjand

Olen mõelnud selle peale, et kõik, mis ma teen, tuleb kord tagasi. Karma, ütlevad ühed. Teised aga… teised mõtlevad, et ilmselt see nii peabki olema. Minu meelest on see õiglane. Teed midagi hästi, sulle tasutakse selle eest, teed halvasti, siis maksad oma enda nahaga. Karm, kuid õiglane.

Samas, on inimesi, kelle peale on ebaõiglaselt vaadatud. Kas see oli vale, et ta kohusetundlikult koolis käis, selle lõpetas ja sõtta läks ning seal sandiks jäi? Miski mu sees ei anna asu, mõni inimene on saanud ülekohut tunda! Ma tahaks seda muuta! Ma tahaks olla korra selle kõikvõimsa rollis, kes juhib ja kontrollib kõike maa peal sündivat.

Tahaks ära jätta kõik Indoneesias olevad maavärinad ja tsunaamid. Tahaks ära koristada kõik India tänavatel elavad lapsed, panna nad korralikult riide ja saata kooli. Tahaks anda kõigile prostitutsiooniga tegelevatele inimestele aega vaadata enda sisse ja leida üles see tee, mida mööda nad tegelikult tahaksid käia. Tahaks seada jalule õiglus, päästa maailm kurjusest ja veel miljon asja.

Paar aastat tagasi niitsin maal muru. Mõtlesin siis kõikide asjade peale. Rääkisin valjult iseendaga, sest et keegi ei kuulnud läbi mootorimüra. Kujutasin ette stseeni, kuidas ma lähen president Bushi juurde ja palun tal lõpetada sõda Iraagiga. Ma olin küll liialt väike, et mõista selle sõja päris põhjust, kuid see ei takistanud mind sel hetkel. Kujutasin ette, et mul õnnestubki Bush ümber rääkida ja minust saab maailmas rahu sümbol.

Vahel leian end siiski samast olukorrast. Tahan minna ja koputada kellegi õlale ja öelda talle, et nii need asjad siiski ei käi. Ma tahaks tõesti öelda kellelegi, kuidas lood peaksid, võiksid olla, siis saan võib-olla ka mina nö. ausalt tasutud.

Ma tahan mõjutada maailma. Ma tahan teha maailma paremaks kohaks.

M a t a h a n m u u t a m a a i l m a .

damien rice- lonelily

ma oleksin niii õnnelik, kui vaheaeg kestaks veel umbes nädala. ja siis veel umbes nädala. ja siis ma ehk viitsiksin end kooli poole vedada. või siis mitte.

olen tegelikult siia kirjutamas ka asja pärast. ma ei tea küll, paljud minu blogi loevad, kuid ma pean ütlema (kas või iseendale), et mul on VÄGA villand sellest, et ma mitte üheski seltskonnas end normaalselt ei tunne. terve see vaheaeg on olnud selle perfektseks tõestuseks.

näiteks, käisin kehris, seal olid magda, laura, johanna ja mattias(pärast liitusid veel ka annak ja else, kuid siis ma olin ise nii vähe aega, et keegi ei jõudnud midagi öelda). olime seal ja IGA asi, mida mina ütlesin(ja uskuge mind, ma ei rääkinud palju) oli millegi pärast ebameeldiv, halb või mitte sellele seltskonnale "omane". ausalt. mind pandi esimest korda elus tundma, et ma olen täielik saast! ja see tegi väga haiget! tehti ka mingeid nõmedaid "kogemata-tegin" nalju. ja see oli nii kurnav ja nii halb, et ma tõesti tundsin end, kui üleliigne!

mis ajast tunnen MINA, et ma olen ÜLELIIGNE?? mis ajast MINA olen ÜLELIIGNE??

okei, see oli küll nõme, kuid NII MA TUNNEN!

no, igatahes, sain siis pärast seda õudusunenägu kokku ullaga, kellega ma sain alles kahe nädala eest "tuttavaks"(selles mõttes, et ma küll nagu teadsin ja olin paar sõna temaga enne vahetanud, kuid ta on mulle nüüd nagu suurem õde.. või noh... ma ei tea. selline.. tugipunkt, kui vaja...). ja siis mul oli tunne, et olen ka temaga veits valesse ämbrisse astunud(vähemalt sellel hetkel oli selline tunne) sesmõttes, et mul oli nii imelik tunne terve see aeg ja ta ise kordas koguaeg, et ta ei suhtle noorematega ja ma olen esimene "noorem" jne aga selles ei ole asi. see kogu õhtu pani mingi nii kompleksi. tuli jälle see seitsmenda klassi tunne peale, kui ma olin kõigiga tülis ja meeleheitlikult otsisin mõttekaaslasi ja kujutasin "sõpru" ette jne. ... ma kõlan praegu ka nagu üks virisev seitsmendik, eksole..

igatahes, ma tunnistan, et kuigi inimesi on ümber minu üpris palju, siis ma ise tunnen, et ma ei kuulu neist peaaegu ühegi juurde. kõlagu see nii klišeelikult, kui tahes.

eriti nõme on see, et kuigi ma tunnen end hästi, kui ma olen ullaga või bibiga või malevakatega või noh, üldse vanematega, kuid kui ma tean, et inimesed ei suhtle tegelikult selliste inimestega, nagu mina(olgu siis küsimus minu isiksuses või vanuses või maeitemilles) siis see paneb mind väga sitasti tundma..